fbpx
Broneeri aeg konsultatsioonile: (+372) 619 0022 või broneeri online
Broneeri aeg konsultatsioonile:
(+372) 619 0022 või broneeri online
Veenilaiendeid peetakse sageli keskealiste naiste iluveaks, mida põhjustab suuresti püstijalu töötamine. Tegelikult võivad veenilaiendid tekkida juba noorena ja enim mõjutab seda hoopis pärilikkus.

Veenilaiendid ei sea end jalgadel sisse üleöö, vaid tekivad tasahilju. Niisamuti võib nendega kaasa hiilida ka õhtune väsimustunne jalgades.

“Alguses on sooned lihtsalt sinakamad. Jalad tundusid isegi väikese jalutuskäigu järel nii väsinud, nagu need olid nooruses reedeõhtuti, kui lõpetasin kiiret vahetust ettekandjana,” räägib oma loo Iti Aavik (43). See oli naise sõnul imelik tunne. “Ise ei olegi väsinud, aga jalad on nii läbi, et seista ei jõua. Õnneks ma praegu enam jalgadel ei tööta, sest ei saakski seda teha.”
Iti on alati teadnud, et veenilaiendite mure on pärilik. Ta mäletab oma noorusest, kuidas käis haiglas ema ja isapoolset vanaema vaatamas – nad oli seal ühel ajal just veenilaiendite operatsiooni tõttu. Itile endale hakkasid veenilaiendid jõudsalt tekkima siis, kui ta kaksikuid ootas. Sellele rasedusele järgnes paari aasta pärast veel üks lapseootus, mil Iti palju juurde võttis, ja siis muutusid veenilaiendid jalgadel eriti nähtavaks. “Meie suguvõsas näib olevat reegel, et kõigil naistel, kellel on üle kahe lapse, on kaaslasteks ka veenilaiendid.”

Esimest korda küsis Iti arstilt veenilaiendite kohta nõu juba 21aastaselt. Arst mõõtis ta jalgu ja nentis, et üks on teisest veidi jämedam. Sinna see jutt tookord jäigi. Paar aastat tagasi pöördus Iti taas veenilaiendite murega arsti poole. “Arst ütles, et trombiohtu ja nahakahjustust veel pole ning minu veenilaiendid on kosmeetiline probleem, mille kirurgilise korrigeerimise eest haigekassa ei maksa. Arst tõi nende põhjuseks ka ülekaalu, mida aga polnud märkimisväärselt, nii 6–7 kilo üle ideaali,” sõnab Iti. “Veel rääkis arst, et narkoosis operatsioon on ohtlik nagu kõik operatsioonid. Sellest, et veenilaiendeid opereeritakse ka laseriga, ei teadnud mu perearst midagi ja eriarst ei maininud seda samuti.”
Arst ütles, et trombiohtu ja nahakahjustust veel pole ning minu veenilaiendid on kosmeetiline probleem.

Tavaliselt soovitatakse veenilaiendite korral tugisukki kanda, kuid Iti ütleb, et tõmbab need jalga alles viimases hädas. Nimelt tekitavad need tema ülitundlikule nahale löövet ja sügelemist ning tal ongi seetõttu valida kas sügelevad või väsinud jalad. “Tõsi, kui sügelemine välja arvata, siis sukad aitavad küll,” lisab ta.

Edukas ravi laserlõikusega

Seda, et veenilaiendite operatsiooni tehakse ka lasermeetodil, sai Iti teada omal käel uurides. Tõsi, maksta tuleb selle eest ise. Iti otsustaski laserlõikuse kasuks. Ta nägi sellel mitmeid eeliseid ja kui kõik kulud kokku arvestada, siis vahet haigekassa rahastatava operatsiooniga väga polnudki, seda enam, et viimasele Iti oma “iluvigade” diagnoosiga nagunii ei kvalifitseerunud.

Ühe eelisena opereeritakse lasermeetodil mõlemat jalga korraga, mitte ei tehta kaht eraldi narkoosis operatsiooni, kumbki pika taastumisperioodiga. Seetõttu ei pea jääma pärast lõikust haiguslehele, vaid saab kohe liikuma. See aga muudab ettevõtmise kohe ka taskukohasemaks, sest mitu nädalat haiguslehel olla pole odav lõbu. “Tundsin, et mul pole elukvaliteeti, kui seda operatsiooni teha ei lase. Veenilaiendid ei ole minu jaoks iluviga – tulitavad jalad segasid väga ja muutsid mu elukvaliteedi tunduvalt kehvemaks,” ütleb ta ja imestab haigekassa suhtumise üle. “Kui mul läheb ninaluu puruks, siis selle ravi maksab maksumaksja kinni, aga tegelikult on ju just see puhtalt iluviga. Kui aga inimene ei saa jalgade pärast normaalselt töötada, siis seda nimetatakse kosmeetiliseks probleemiks.”

Ma ei pidanud operatsiooni järel haiguslehte võtma ega ainsatki valuvaigistit tarvitama.
Iti mõlemale jalale tehti laseroperatsioon ja see toimis naise sõnul väga hästi. “Jalad ei valuta enam ja näevad ka paremad välja. Ma ei pidanud operatsiooni järel haiguslehte võtma ega ainsatki valuvaigistit tarvitama. Jah, ma tean, et veenilaiendid võivad ka pärast operatsiooni tagasi tulla, kuid rohkem ma lapsi ei plaani saada ja ehk pääsen ka veenilaienditest.”

Mitte ainult naiste mure

Veeniravikliiniku üldkirurg Edgar Lipping on spetsialiseerunud just veenilaiendite nüüdisaegsele ravile. Ta selgitab, et veenilaiendite ehk varikoosi põhjuseks peetakse veenide seinas ja klappides toimuvaid muutusi, mis viivad veeniklappide puudulikkuse, veenide toonuse languse ja äraspidise verevooluni veenivalendikus. “Veeniseinas toimub elastiini ja kollageeni kadu, veenisein sidekoestub. Teisisõnu venib veen välja ja klappide hõlmad ei ulatu enam kokku. Selle tagajärjel tekib veenis tagasivool ja edasi juba veenilaiendid,” kirjeldab dr Lipping.

Veenilaiendite klassikalised riskitegurid on naissugu, vanus, ülekaal, seisev töö, pärilikkus ja rasedus. “Kindlasti on oluline roll pärilikkusel – tõenäosus lastele veenilaiendid pärandada on 90 protsenti, kui need esinevad mõlemal vanemal. Mõnedes uuringutes on leitud, et ka suitsetamine või pikk kasv soodustavad veenilaiendite teket. Seega võibki piisavate riskifaktorite korral haigus aja jooksul ilmneda,” nendib doktor.

Tõenäosus lastele veenilaiendid pärandada on 90 protsenti, kui need esinevad mõlemal vanemal.
Klassikaliselt peetakse veenilaiendeid rohkem naiste probleemiks, lisaks soodustab nende avaldumist ka rasedus. Meestel on veenilaiendite tekkimise risk väiksem. Samas ei tähenda see, et neil varikoosi üldse ei esineks. Dr Lipping toob välja näiteks 2012. aastal Šotimaal tehtud uuringu, kust selgus, et meestel ja naistel esineb veenilaiendeid võrdselt ning suurt rolli mängivad vaid pärilikkus ja ülekaal. “Igapäevases praktikas näeme, et võrreldes naistega pöörduvad mehed oma murega veenikliinikusse haiguse palju hilisemas faasis. See tähendab, et välja on kujunenud nahamuutused ja harvad pole ka need juhtumid, kui tullakse pärast mitmendat veenipõletiku või haavandi episoodi.”

Tekkida võib süvaveenitromboos

Dr Lippingu sõnul on veenilaiendite pidamine pelgalt kosmeetiliseks probleemiks iganenud arusaam. Uuringud näitavad, et üle pooltel juhtudel veenilaiendid aja jooksul progresseeruvad ja kolmandikul patsientidel kujunevad välja nahamuutused. Kõige tavalisemad vaevused on raskustunne, väsimus, paistetus, nahasügelus, öised krambid, rahutus, kuumatunne ja valu jalas. Vaevused süvenevad vanuse kasvades ja neist annavad rohkem teada naised. “Sellest võib järeldada, et meestel kulgeb haigus ilma sümptomiteta või siis vähemate sümptomitega. Samas võivad ka vaevusteta veenilaiendid tüsistuda näiteks veenipõletikuga, mis on sisuliselt tromb pindmises veenisüsteemis. Sõltuvalt asukohast ja ulatusest võib see vajada ravi verevedeldajatega,” selgitab dr Lipping ja toob välja ka tõsise ohukoha: “Veenilaienditega patsientidel on süvaveenides trombi tekkimise risk üle viie korra suurem kui inimestel, kel veenilaiendeid pole.” Süvaveenitromboos võib omakorda tüsistuda trombiga kopsus või rikkuda klapid süvaveenides, mistõttu tuleb patsiendil elu lõpuni tugisukki kanda. Klassikaline veenilaiendite tüsistus on arsti sõnul venoosne haavand. “Õigeaegse raviga on võimalik aga veenilaiendite progressiooni ja tüsistusi ennetada.”

Enam ei pea veeni eemaldama

Veenilaiendite ravi algab jalgade põhjalikust ultraheliuuringust. “Uuring tehakse patsiendile seistes ja selle käigus hinnatakse tema veenide läbimõõtu ja klappide funktsiooni ning leitakse üles veenilaiendite lähtekoht,” kirjeldab dr Lipping. “Alles seejärel on võimalik koostada patsiendi eripärasid ja soove arvestav raviplaan. Kõik protseduurid tehakse ultraheli kontrolli all.”

Jalgadele ei jää ühtegi nähtavat armi, sest õmblemist vajavaid nahalõikeid ei tehta.
Veenilaiendite operatiivseks raviks on mitu võimalust. Aastal 1905 kirjeldati esmakordselt metoodikat, kus narkoosis või spinaalanesteesiaga (n-ö seljasüsti mõju all) tõmmatakse puudulik veen jala seest välja. Veidi edasiarendatuna kasutatakse seda metoodikat haiglates tänapäevani. Dr Lippingu sõnul on aga viimase 20 aasta jooksul võetud veenilaiendite ravis kasutusele meetodeid, mis patsienti võimalikult vähe traumeeriksid. “Tänapäeval ei pea enam veeni eemaldama, vaid see suletakse ja veen kaob ise mõne kuuga ära. Lisaks ei pea patsient pärast protseduuri haiglasse jääma, vaid veedab kliinikus 1–2 tundi ja läheb seejärel omal jalal ilma lonkamata koju. Ta võib kasvõi järgmisel päeval tööle naasta. Jalgadele ei jää ühtegi nähtavat armi, sest õmblemist vajavaid nahalõikeid ei tehta. Üldjuhul ei ole pärast protseduuri vaja ka valuvaigisteid.”

Veeni sulgemiseks kasutatakse veenikliinikus nüüdisaegseid teaduslikult tõestatud meetodeid: laserit, raadiosagedusablatsiooni ja liimimist. “Need on meetodid, mida rahvusvahelised ravijuhendid soovitavad veenilaiendite raviks esmavalikuna. Suletud veen kaob ja rohkem sellega tegelema ei pea. Taastumine on üldjuhul kiire – mul on olnud patsiente, kes on läinud viiendal operatsioonijärgsel päeval tenniseturniirile või teisel nädalal jooksulaagrisse,” räägib dr Lipping.

Mul on olnud patsiente, kes on läinud viiendal opijärgsel päeval tenniseturniirile.
Küll aga ei osata tänapäeval veel päriliku eelsoodumusega veenilaiendite teket ennetada, kuigi arst ei välista, et kauges tulevikus on võimalik geeniravi. Kuni seda ei ole, võib sõltuvalt eelsoodumusest ja riskifaktoritest kuni 20 protsendil patsientidel viie aasta jooksul pärast operatsiooni haigus uuesti avalduda ehk mõni varem normaalselt funktsioneerinud veen võib aja jooksul puudulikuks muutuda. “Seda prognoosida ei ole võimalik ja ennetavalt ühtegi tervet veeni kinni ei panda.”
Call Now Button