Veenilaiendid ei sea end jalgadel sisse üleöö, vaid tekivad tasahilju. Niisamuti võib nendega kaasa hiilida ka õhtune väsimustunne jalgades.
Esimest korda küsis Iti arstilt veenilaiendite kohta nõu juba 21aastaselt. Arst mõõtis ta jalgu ja nentis, et üks on teisest veidi jämedam. Sinna see jutt tookord jäigi. Paar aastat tagasi pöördus Iti taas veenilaiendite murega arsti poole. “Arst ütles, et trombiohtu ja nahakahjustust veel pole ning minu veenilaiendid on kosmeetiline probleem, mille kirurgilise korrigeerimise eest haigekassa ei maksa. Arst tõi nende põhjuseks ka ülekaalu, mida aga polnud märkimisväärselt, nii 6–7 kilo üle ideaali,” sõnab Iti. “Veel rääkis arst, et narkoosis operatsioon on ohtlik nagu kõik operatsioonid. Sellest, et veenilaiendeid opereeritakse ka laseriga, ei teadnud mu perearst midagi ja eriarst ei maininud seda samuti.”
Arst ütles, et trombiohtu ja nahakahjustust veel pole ning minu veenilaiendid on kosmeetiline probleem.
Tavaliselt soovitatakse veenilaiendite korral tugisukki kanda, kuid Iti ütleb, et tõmbab need jalga alles viimases hädas. Nimelt tekitavad need tema ülitundlikule nahale löövet ja sügelemist ning tal ongi seetõttu valida kas sügelevad või väsinud jalad. “Tõsi, kui sügelemine välja arvata, siis sukad aitavad küll,” lisab ta.
Edukas ravi laserlõikusega
Seda, et veenilaiendite operatsiooni tehakse ka lasermeetodil, sai Iti teada omal käel uurides. Tõsi, maksta tuleb selle eest ise. Iti otsustaski laserlõikuse kasuks. Ta nägi sellel mitmeid eeliseid ja kui kõik kulud kokku arvestada, siis vahet haigekassa rahastatava operatsiooniga väga polnudki, seda enam, et viimasele Iti oma “iluvigade” diagnoosiga nagunii ei kvalifitseerunud.
Ühe eelisena opereeritakse lasermeetodil mõlemat jalga korraga, mitte ei tehta kaht eraldi narkoosis operatsiooni, kumbki pika taastumisperioodiga. Seetõttu ei pea jääma pärast lõikust haiguslehele, vaid saab kohe liikuma. See aga muudab ettevõtmise kohe ka taskukohasemaks, sest mitu nädalat haiguslehel olla pole odav lõbu. “Tundsin, et mul pole elukvaliteeti, kui seda operatsiooni teha ei lase. Veenilaiendid ei ole minu jaoks iluviga – tulitavad jalad segasid väga ja muutsid mu elukvaliteedi tunduvalt kehvemaks,” ütleb ta ja imestab haigekassa suhtumise üle. “Kui mul läheb ninaluu puruks, siis selle ravi maksab maksumaksja kinni, aga tegelikult on ju just see puhtalt iluviga. Kui aga inimene ei saa jalgade pärast normaalselt töötada, siis seda nimetatakse kosmeetiliseks probleemiks.”
Mitte ainult naiste mure
Veeniravikliiniku üldkirurg Edgar Lipping on spetsialiseerunud just veenilaiendite nüüdisaegsele ravile. Ta selgitab, et veenilaiendite ehk varikoosi põhjuseks peetakse veenide seinas ja klappides toimuvaid muutusi, mis viivad veeniklappide puudulikkuse, veenide toonuse languse ja äraspidise verevooluni veenivalendikus. “Veeniseinas toimub elastiini ja kollageeni kadu, veenisein sidekoestub. Teisisõnu venib veen välja ja klappide hõlmad ei ulatu enam kokku. Selle tagajärjel tekib veenis tagasivool ja edasi juba veenilaiendid,” kirjeldab dr Lipping.
Veenilaiendite klassikalised riskitegurid on naissugu, vanus, ülekaal, seisev töö, pärilikkus ja rasedus. “Kindlasti on oluline roll pärilikkusel – tõenäosus lastele veenilaiendid pärandada on 90 protsenti, kui need esinevad mõlemal vanemal. Mõnedes uuringutes on leitud, et ka suitsetamine või pikk kasv soodustavad veenilaiendite teket. Seega võibki piisavate riskifaktorite korral haigus aja jooksul ilmneda,” nendib doktor.
Tekkida võib süvaveenitromboos
Dr Lippingu sõnul on veenilaiendite pidamine pelgalt kosmeetiliseks probleemiks iganenud arusaam. Uuringud näitavad, et üle pooltel juhtudel veenilaiendid aja jooksul progresseeruvad ja kolmandikul patsientidel kujunevad välja nahamuutused. Kõige tavalisemad vaevused on raskustunne, väsimus, paistetus, nahasügelus, öised krambid, rahutus, kuumatunne ja valu jalas. Vaevused süvenevad vanuse kasvades ja neist annavad rohkem teada naised. “Sellest võib järeldada, et meestel kulgeb haigus ilma sümptomiteta või siis vähemate sümptomitega. Samas võivad ka vaevusteta veenilaiendid tüsistuda näiteks veenipõletikuga, mis on sisuliselt tromb pindmises veenisüsteemis. Sõltuvalt asukohast ja ulatusest võib see vajada ravi verevedeldajatega,” selgitab dr Lipping ja toob välja ka tõsise ohukoha: “Veenilaienditega patsientidel on süvaveenides trombi tekkimise risk üle viie korra suurem kui inimestel, kel veenilaiendeid pole.” Süvaveenitromboos võib omakorda tüsistuda trombiga kopsus või rikkuda klapid süvaveenides, mistõttu tuleb patsiendil elu lõpuni tugisukki kanda. Klassikaline veenilaiendite tüsistus on arsti sõnul venoosne haavand. “Õigeaegse raviga on võimalik aga veenilaiendite progressiooni ja tüsistusi ennetada.”
Enam ei pea veeni eemaldama
Veenilaiendite ravi algab jalgade põhjalikust ultraheliuuringust. “Uuring tehakse patsiendile seistes ja selle käigus hinnatakse tema veenide läbimõõtu ja klappide funktsiooni ning leitakse üles veenilaiendite lähtekoht,” kirjeldab dr Lipping. “Alles seejärel on võimalik koostada patsiendi eripärasid ja soove arvestav raviplaan. Kõik protseduurid tehakse ultraheli kontrolli all.”
Veeni sulgemiseks kasutatakse veenikliinikus nüüdisaegseid teaduslikult tõestatud meetodeid: laserit, raadiosagedusablatsiooni ja liimimist. “Need on meetodid, mida rahvusvahelised ravijuhendid soovitavad veenilaiendite raviks esmavalikuna. Suletud veen kaob ja rohkem sellega tegelema ei pea. Taastumine on üldjuhul kiire – mul on olnud patsiente, kes on läinud viiendal operatsioonijärgsel päeval tenniseturniirile või teisel nädalal jooksulaagrisse,” räägib dr Lipping.